Kui mul oleks indiaani nimi, oleks see ilmselt Igavene Halb Õnn.

Hommikul kahetsesin taas, et eile õigel ajal magama ei osanud jääda. Piilusin kardina vahelt välja ja ohkasin raskelt. Lumi! Kellel seda veel vaja on? Ma pole veel jõudnud kahjuks talverehve alla vahetada.
Toppisin end lumememme moodi riide ja hakkasin rehve autosse tassima. Veidike ebadaamilikku kõnepruuki ja saingi rattad ära mahutatud. Nüüd ruttu ruttu esindusse sest minu neljarattaline sõber vajab ajukontrolli.
Jõudsin napilt kohale. Andsin võtmed üle ja suundusin kohvile. Möödus lubatud tund, siis veel üks ja muutusin juba rahutuks. Eemalt hiilis minuni väga pelgliku moega töömees. No see küll head ei tähenda. Istub ja hakkab piiksuval häälel seletama. ,,Noh, kõik sai üle kontrollitud ja kui hakkasin välja tagasi sõitma, siis ei läinud enam aknad kinni.",,Mida?? "kaldusid ilmselt veidi ähvardavalt ettepoole, sest härra tõmbus veel rohkem kössi. ,,Eem, lihtsalt... Lihtsalt selline asi... " ,,No selge, lahendage probleem, ma ei sõida siit TALVEL lahtiste akendega minema! Mina selle eest ei maksa!" ,,Jah, muidugi, lahendame selle, aga nüüd läheb ilmselt veel tund." ,,Selge, ootan!"
Jällegi möödus kaks tundi. Leti taga istuv härra kutsus mu enda juurde. ,,Me ei saanud probleemi lahendatud. Hetkel on auto kahjuks sõidukõlbmatu. Saime teada, mis katki läks ja tellisime juba uue jupi, aga see jõuab esmaspäeval alles kohale." Kuulasin ja tundsin, kuidas vererõhk tõusis ning suurest vihast silmad tõmblema hakkasid. Käed värisesid ja juba kujutasin ette, kuidas laua äärest kinni võtan ja selle kogu kraamiga tagurpidi keeran. ,,Sa saad ikka aru, kui marru see mind ajab? Mida ma nüüd teen? Tulen teie juurde tunnise diagnostika pärast ja neli tundi hiljem selgub, et keerasite mul auto tuksi! Tehke korda ja mina tasun vaid selle eest, mille pärast siia tulin. Ei sentigi rohkem! Kas hakkate nüüd mul takso arveid kinni maksma?" ,,Ma kohe vaatan, äkki ikka leiame teile asendusauto." ,,Ka selle pean saama tasuta, see on teie tekitatud probleem!" ,,Jah, muidugi." Noormees siblis üleheli kiirusel kontoris ringi ja sebis siiski mulle uue aparaadi taguotsa alla. Korralik ufo, pole sellist kokpiti varem näinudki. Harjumatu ja vastikult võõras.
Autoni jõudes tuli välja, et uus transpordivahend on suve rehvidega. Nüüd lähen sellega reedel jälle esindusse. ,,Peate sellega kahjuks ettevaatlikult liikuma, sest talverehvid pole veel kohale jõudnud. "Hetkeks juba mõtlesin, et kakkugu enda autolt alt ära, aga hoidsin end tagasi ja nähvasin:,,Ei ole midagi, enda omaga liikusin ka ettevaatlikult, sest pidin täna vahetama minema. Ilmselt ei jõua..."
Lahkusin. Tänaval vaadatakse järele. Autol on mudeli ja United Motorsi reklaamid peal. Mis passite, ega ma ise neid ei pannud. Alles hiljem piilusin kindalaekasse, leides sealt auto hinnasildi - 51 650€
Ei teagi, kas see on nüüd hea või halb õnn. Aga oma pisikest punni igatsen küll.

Oleme pimedad

Astusin laupäeva õhtul kodust välja, et joosta tööle, kuhu ma järjekordselt olin hiljaks jäämas. Möödudes naabrite korterist leidsin, et maha on mingi imelik kate teibitud ja postiaugust jookseb tuppa juhe. Mhh, ilmselt teevad remonti ja varsti kolivad uued inimesed sisse. Alla jõudes viskasin veel pilgu korteri nimistule. Ei mingeid muudatusi. Rohkem oma pead sellega ei vaevanud.
Töölt tulles tundsin koridoris mingit veidrat haisu, mida nad sellise haisuga küll remondivad? Ah, pole minu asi. Läksin magama. Samad mõtted olid ka Oliveri piinanud.
Pühapäeva õhtul läksime jalutama. Huvi müstilise korteri ees tõstis taas pead. Jäime ukse juures seisma. Mis toimub? Vaatasime lakke. Üllatus tahtis jalust rabada. Korteris oli meeletu põleng toimunud. Ukse vahelt laiutas koridori hiiglaslik tahmajälg. See hais mida tundsime oli ilmselt grilldiivani hais. Piilusime postiaugust sisse - korter oli tahmast must. Õues nägime veel, et sama pilt hiilgas ka rõdul. Ilmselt oli juhtme taga mingi ventilaator vms.
Koju tagasi jõudes rääkisime veel naabritega. Nemad olid haisu tundnud. Meie aga magasime selle tuima näoga maha. Isegi meie uks ja selle kohal olev lagi olid tahmased. Ausalt, üks hommik astume korteris välja ja leiame end õuest, sest pool maja on kokku kukkunud. Ronime ilusti alla ja käime tööl edasi. Paari päeva pärast vaatame maja ja mõtleme, kas see on kogu aeg selline olnud? Ja siis ka peame naabrite käest uurima, mis vahepeal juhtus.
Oleks aeg soomestumine ja hobuste moodi silmaklappidega käimine lõpetada.

Miks ma selle eriala valisin?

Täna kui lõunast ravimiringi osakonnas tegin uuris üks veidi arglik vanamees (üle 70), kas võiks mult midagi küsida. Loomulikult, küsi aga! Tema aga vajab veidi aega, et julgust koguda.
Tulin poole tunni pärast tagasi. Istusin maha, et tema raskele küsimusele rohkem tähelepanu pöörata.
"See, et kui naine ja mees seksivad. Noh, et peenis läheb tuppe (kõigele kaasnesid värvikad žestid). Kas naine saab teha selliseid tugevaid kokkutõmbe liigutusi? Noh, et ise neid tugevalt esile kutsuda? " Kas mees sai esimest korda tunda naise orgasmi??? Soov suure häälega, pisarsilmi naerma hakata alla surutud, seletasin härrale viisakalt ära, et jah, tupelihased on tugevad ja neid saab tõesti ise ka kokku suruda.
Kuna jäin äärmiselt rahulikuks, siis see vist ei rahuldanud taati. Kuidagi oli vaja mind veel šokeerida. "Käisin eile pesemas ja hooldaja leidis, et mul on munanditel mingi lööve. Kas saad seda vaadata?" Oh, jessas. Ok. Haaran kindad, tõmban need klassikalise õuduka stseenina  kätte ja suundun olukorda kontrollima. Nägin asju, mis ei kao iial mu peast. Katsusin midagi, mida eal näppida poleks tahtnud. Ka selle kobamise juures jäin väliselt rahulikuks. Taadu ilmselt pettus minus ja lubas lõpuks ära minna.
Miks ma selle ala valisin? Kas sellised olukorrad hakkavad nüüd mu igapäeva elu saatma? :D

Olen ma ainus?

Mõni päev lihtsalt algab valesti. Hommikul magad sisse, siis seisad keset kööki ja kaalud, kumb on olulisem, kas end pesta või süüa. Valid pesemise. Kõhukorinat on lihtsam kannatada, kui haisemist.
Jooksed kiiruga autosse, et suunduda praktikale (palgata tööle). Esimesel ristmikul meenub, et paar vajalikku asja jäi koju. Tagasi! Ruttu tuppa ja jälle autosse. Otsid viis minutit parklas tiirutades kohta. Leiad selle, aga autost väljudes avastad, et sama hästi oleks võinud kodust jala tulla. Nii kaugel sihtkohast. Jooksed pulsi lakke ja veremaitse suhu, riideid vahetama. Paned suure hurraaga õigest kabinetist mööda. Siis veedad veel paar minutit koridoris uidates ringi. Pagan olen hiljaks jäänud. Jõuad kohale. Ruumis pole õhku ja kükitad maha. See tõmbab liialt tähelepanu ja võitled siis püsti seistes minestamise sooviga.
Saad tähtsa koosoleku ära kuulatud ja suundud tööpostile. Seal läheb kõik nii kiiresti, et hommikul üheksast on märkamatult saanud kaks päeval. Nälg tapab. Ruttu lõunale. Just nii, ruttu. Tööd on palju. Tagasi minnes ei jõua isegi oma osakonda. Poole pealt rebitakse rajalt maha. Vaja mujale joosta.
Järgmine hetk vaatad kella ja see näitab kuus õhtul ja telefonis on viis vastamata kõnet, sõnum, kaks viberi sõnumit, kolm WhatsAppi sõnumit ja neli Facebooki sõnumit. Kuhu see päev kadus??? Ei tea kas nutta või naerda. Vahel tahaks sellistel päevadel korraks aja maha võtta ja seista. Lihtsalt seista keset kusemist ja mõelda, mis tehtud ja mis veel. Sellised käest lipsavad päevad on jaburad.

Girl power

Tänapäeval pole probleemi, millega naised hakkama ei saaks.

Täna sõi pesumasin nomm nomm mu riided ära. Pesu sai pestud, aga luuk lahti ei tule. Laamendasin paar tundi masina kallal, kuni mõistsin, et toores jõud siin ei aita. Tuleb kõikvõimas google appi võtta. Internett on igasugu isehakanud tarku täis. Enne kui vajaliku infoni jõudsin, suutsin ikka paar idioodi näpunäidet ka läbi lugeda.

Esmane nö tark võimalus oli alt käsi sisse lükata ja uks lahti suruda. Püha peetrus! Kuidas? No lifer nagu ma olen, polnud mul kellelegi ka helistada, et appi tuleks. Noh paar inimest oli, aga nad olid hõivatud. Nii julge ma pole, et selili masina all riskida selle edale peale kukkumisega. Selline kummaline mõte, et kätt võib vaja minna kõlas peas.

Teine tark lahendus oli masinal pea maha võtta ja pealt rünnata. Mõeldud tehtud! Kaas maas ja leidsin end küünarnukkideni masina soolikate vahel. Kasutades mittedaailikke väljendeid ja hoogsalt sinikaid kogudes sain siiski luugi lahti. Jeei! Pesu on päästetud. Aga loll ei õpi, lükkasin uue täie masinasse ja laks luuk kinni. Faaaaaaaaak! Ah mis seal ikka, las peseb ära ja kordan seiklust :D
Nüüdseks otsin juba imelise neti sügavustest uut linki, et ikka ja alati ise kõigega hakkama saada.

Uus masin

Kallis ostis mulle uue mänguasja. Olen juba aastaid tahtnud endale korralikku epileerijat, aga pole kunagi raatsinud. Nüüd on see ost tehtud.
Kohe koju tulles hakkasin vuristama. Ai kurja, vahatamine pole pooltki nii valus, kui see. Eriti veel sealt, jah just sealt,huhaa piirkonnast. Peab vapper olema. Kallis masin peab end ära tasuma. Karvad te surete! Kuigi olin just hiljuti raseerinud, leidis aparaat mingid udemed ikka üles ja kakkus välja.
Olen nüüd juba paar päeva sellega mänginud. Mingi hetk sai karvkate otsa. Aga ikkagi tahaks veel midagi ajada. Kaasa tulid igasugu põnevad otsikud, millega siis kas välja tõmmata või karvu lühemaks ajada.
Kulmu karvad on mul alati hämmastavalt pikad olnud, mõtlesin siis uue asjaga lühemaks ajada. Oleks pidanud seda veidi rohkem kaaluma. Sauh ja olin kulmutu (no millimeetrine karv jäi). Mis seal ikka, võtan siis teise ka maha. Jäin üllatavalt rahulikuks. Nüüd ei käi ka kodus värvimata kulmudega.

Roppu juttu kah

Normaalsed inimesed käivad laupäeval pubis, baaris, et vägijooki nautides kõigile teada anda kuidas terve nädala vastu pidasid. Nooremad ja ulakamad suunduvad keset ööd apteeki, et alkouimas tehtud vigade likvideerimiseks või vältimise midagi endale soetada.
Minagi pidin laupäeva õhtul purjus kodanikega apteegi järjekorda jagama. Minu põhjus oli veidi erilisem. Nimelt oli mure fekaalidega seotud. Pole iial kogenud sellist kõhukinnisust, et kui istun, siis tunnen, et vars hakkab vaikselt ajju sinikaid peksma.
Soetasin kiirelt võluvahendi, mis reklaami kohaselt (kui valgetes pükstes neiu ootab, mil põhi alt lööb) pidi vaevusi 15 minuti jooksul leevendama ja tõttasin võidukalt koju. Valetavad raisk! Ausalt, ootasin 12 tundi, et mõjuma hakkaks. Mu urruauk ei teinud minuga koostööd. Kui selline on sünnitus, siis peaks ilmselt lapsendama.
Nüüdseks on samm juba kergem ja julgen isegi süüa (ennem ei tahtnud lisakoormust tekitada).

Tänase päeva aruanne

Ärkasin sooja kalli ja õrna suudlusega. Isegi kohvi toodi voodisse. Kuigi see tundub romantiline, käis seda lürpides aeg ajalt ikka peast läbi - ära pilla sülle, põletab nagu sõge ju.
Ajasin end üles ja köögis ootas mind kaunilt kaetud laud. Lilled, peen kate, värskelt pressitud mahl ja üllatuseks väheke vahuveini - nagu mimosa, aga eri klaasides :D Kallis kokkas korraliku sooja hommikusöögi.
Ühel hetkel jooksis ta kiirelt vannituppa ja käskis mul silmi kinni hoida. Saabus sealt lauldes, tort käes. Lugesin küünlad üle, armastan teda nii väga - 25 :D Naised ei vanane üle 25.
Olime end nii täis söönud, et kui korter oleks kaldus põrandaga veereksime siin endiselt ringi. Mõned tunnid pidi rahus leiba luusse laskma. Vaatasime mingit igivana seebikat ja mina tutvusin oma uue telefoniga. Rahulik ja superhea hommik.
Päeval lõime end üles ja pöördusime Minu Päeva nautima. Käisime minigolfi mängimas. Polnud kunagi proovinud, olime mõlemad üllatavalt osavad. Teinekord peab veel minema. Nautisime veel rahulikku lõunat ja suundusime kinno.
Aeg on teinud oma töö. Enam ei tähenda sünnipäev poolvõõraste inimeste söötmist, joomist. Samuti pole ka eesmärk ennast segi kammida. Rahulik on ka väga lõbus.
Olen õnnelik ja väsinud. Aitäh Oliver!

Hommik

Magasin hommikul sisse. No siinkohal pole mitte midagi uut. Kui loengud algavad enne 10, siis kuidas nad saavad loota, et õigeks ajaks kohale jõuan?! Ebanormaalne. Tegin kolm ülikiiret liigutust ja juba tormasin minema.
Jõudsin kohale vaid viisaka kümne minutilise hilinemisega. Veidralt vaikne. Astusin aulasse ja korraks vajus süda saapa säärde. Kõik kirjutasid täielikus vaikuses midagi. Okoo, mis infost ma nüüd ilma jäin?
Õppejõud tuli uksele vastu.
Sosistasime:
"tere, mis siin toimub?"
"arvestus"
,,ah?" (sõnad ei suuda kirjeldada mu näoilmet, väga suur kogus infot jooksis peast läbi. Millal see töö graafikusse pandi? Miks mina midagi ei teadnud? Kas mu kursakaaslased vihkavad mind ja teevad seda kõike kiusust? Värdjad!
"see on neeruhaiguste töö, kas tahad ka teha"
"emmm, ei?!"
"ok, aga siis oled vaba"
Aitäh varasemalt õpitulemuste üle kandmise süsteem!
...oot, ma jooksin ilmaasjata?! Kas siin on moraal, kui magad sisse, siis parem ära hakkagi kohale tulema...

Lapsed on nii nunnud?

Sain hiljuti väikese annuse lapsevanema kogemust. Mulle tuli venna oma kahe väikese tütrega külla. Neiud on väikesed, vastavalt 4 ja 5. Tundub ohutu vanus olevat. Aga ei.
Nii, kui uksest sisse astuti, algas see peale. Koheselt oli mu esikus mulje, nagu oleks külla tulnud vähemalt 60 inimest. Joped, paksud püksid, saapad, kindad jne kõik kukub vabalt käest ja mingi müstiline sebimine kuulub kogu selle tegevuse juurde.
Siis pöörduti elutuppa. Ma ei jõudnud silmagi pilgutada, põrand kattus mänguasjadega nii paksult, et vaipa ei olnud nähagi. Ajal, mil püüdsin oma pisikesest infarktist välja tulla suudeti ka laud kaosesse haarata. Sulgesin silmad ja surusin alla tungiva soovi kohe mingit süsteemi looma hakata. Huh, läks üle. Lahkun igaks juhuks kodust, nagunii pean poes käima. Kuklasse jäi kajama küsimus, kas oli ikka hea idee need kolm hullu üksi jätta.
Tagasi tulles ei tundnud ma enam kodu ära. Õhkmadratsist oli saanud onn, diivanipatjadest midagi liuvälja sarnast, vaibad olid ilmselgest sööststardist oma koha pealt tundmatusse asukohta lennanud, söögilaud oli paksult kõikvõimalikke kunstiteoseid täis, põrandal (kindlasti oma süsteemi järgi) asetsevate mängukannidega võib vabalt jalad murda. Aga lapsed näivad õnnelikud, poole näo suuruse moosisuude järgi otsustatuna on neil ka kõhud head ja paremat kraami täis.
Hoian oma koristamise tungi ja kontrollfriiksust tagasi seni, kuni põnnid magama lähevad. Jess, saan korda luua. Tundub jälle nagu minu kodu. Olen tulemusega rahul ja keeran magama.
Järgmisel päeval ma nii šokis ei olnud. Enam ei tundnud füüsiliselt, kuidas närvirakud hävinesid. Isegi avastused, kuhu need pisikesed rasvased sõrmed suudavad plekke teha, ei häirinud. Küll aga jõudis minuni tõsiasi, et kui kavatsen ka lapsevanemana selline kontrollfriik olla, siis põlen kiirelt läbi. Õnneks on aega nagu putru, et end muuta.

Waxing gone bad, again

Teie kõik, kes olete puhast verd valged inimesed, heledad juuksed, sinised silmad, õhuke karvkate - vihkan teid!
Oma ema poolset suguvõsast on minuni hiilinud korralik araablase karvakasv. Kasukas ilutseb kohtades, kus õigel naisel olema ei peaks. Kui veel ei mõista, siis jutt käib vurrudest. Pole midagi hullemat, kui avastan taas ühel hommikul peeglisse vaadates, et minust on saamas Conchita Wurst. Nii hull veel pole, et patsi saaks punuda, aga ise märkan ja häirib kohutavalt.
Sättisin lauale peegli, timmisin valguse õigele kõrgusele, vinnasin kohale vahakraami. Kõik oleks justkui valmis. Kuumutasin kõik, nii nagu õpetus räägib, õigele temperatuurile, aga... Vaja on, aga puuduvad vastavad kangaribad. No kurat, ükshaaval pintsetidega neid udukaid ka taga ajama ei hakka. Mis teha, mis teha... Ahaaa, idee, kasutaks õige jalgadele mõeldud ribasid. Mõeldud tehtud, lõikasin õiged kujud valmis ja hakkasin neidki soojendama. Viskasin mikrouuni. Sealt tulles aga jahtusid liiga ruttu maha. Laisk inimene on leidlik (läinud siis poodi ja toonud õige kraam), Kuumutasin tükikesi keeduvett täis olema tassi vastas. Toimis.
Esimene riba - ai kurat kuum on. Ilu pidavat ju ohvreid nõudma. Pean vastu. Säuh tõmbasin ära. Aaarrrggggh, valus, aga elan üle. Teisel korral enam nii hästi ei läinud, ok, kuum, aga selle jõulise tõmbega tuli kaasa ka tükike huulest ja siis veel natuke ja veel natuke.
Õhetas, aga ilus oli. Järgmisel päeval ma enam nii rahul selle tulemusega ei olnud. Need õhetavad kohad hakkasid kokku kuivama ja veidi koorikut peale kasvatama. Igasugune miimika tekitab huultesse verised lõhed. Möödas on kolm päeva ja endiselt näen välja nagu Hannibal Lecter Voonakeste vaikimisest, suu laialt verine. Enne uksest välja ei astu, kui meetri paksust megikihti peal pole.
Peaks vist taas salongide poole pöörduma või siis end lihtsalt Jetiks kasvatama. Ikka paremad variandid, kui pidevalt haava lakkuda. Ilu nõuab ohvreid, aga minu ohvrimeelsusel on ka piir .

Rahulik uni

Viimasel ajal olen kannatanud unepuuduse all. Ja kui paar päeva tagasi tundsin juba poole üheteistkümne ajal, et Unemati oma räpast kruusa mulle silma loobib, siis olin lausa õnnelik. Läbisin kõik ennetudused protseduurid ja rituaalid ning tõmbasin end mõnusalt kerra. Oma parima poosi olin leidnud kusagil kesköö paiku. Oi pagan, nüüd tuleb hea uni. Peab tulema!
Koputus. Tõstsin pea paljalt, aga vaid natuke, et mitte poosi rikkuda. "Misasja?" Vaikus. "Ah, kuulsin valesti" Nii, kui pea padjale maandus, kuulsin seda jälle. Nii, pea üles ja kuulasin nagu mingi kõrbeloom, kael õieli. Tahtsin teada, kust heli tuleb. Taas, kui pea padjal, kostus koputus. Nüüd aitas. Uni on rikutud ja ajasin end istuli. Kuulasin. Ahhaa, alumiste naabrite akna taga on mingi jobu, kes keset ööd väga paaniliselt aknale lõhub. Juba lisandusid ka hõiked "halloo, oled üleval? Ega sa ei maga?" Kurat küll, kui nad esimese kümne minuti jooksul ei vastanud ju siis magavad ja liigu edasi. Ei, see järjekindel kesköine vandersell ei andnud alla. Juba tundsin endas kasvavat soovi teda millegagi visata, näiteks diivaniga. Tema õnneks suutis ta naabrid nende talveunest (kuidas nad ei kuulnud?) äratada ja pääses minu vihast.
Ok, tagasi magama. Uni tuli ikkagi hea. Vähemalt seni ajani, kui kell kuus hommikul mingi vene neiu mulle helistas ja üldse kohe ei tahtnud mõista, et tegemist on vale numbriga. Kasutasin unisena äärmiselt vulgaarseid venekeelseid sõnu väljendamaks oma pahameelt. Kõne lõppes kiirelt. Aaarrrggggh, laske magada. Vaatasin kella, jess, saan veel magada, pean alles üheksa ärkama.
Kell kaheksa hommikul tuli taas kõne. Seegi kord valeühendus. Nüüd siis juba soomest. Mis teil inimestel viga on? Varajastel hommikutundidel palun kontrollida valitud number vähemalt kaheksa korda üle, et mitte minusuguse morning sunshine otsa sattudes kuulda millist genitaali sa mulle parasjagu meenutad.
Peaks vist hakkama telefoni häält maha võtma ja kõrvatroppe kasutama.

Ise tehtud, hästi tehtud???

Eile proovisin olla popp ja noortepärane ning teha midagi pinterestist nähtut järgi. Leidsin sealt pealtnäha lihtsa karvaeemaldusvaha retsepti. Ei midagi keerulist, vaid kolm komponenti ja voilaa kodune karupüksi hävitamise vahend olemas.
Mõõtsin äärmiselt täpselt kogused välja ja kukkusin vaaritama. Tegemist oli suhkruvahaga. Kõik läks justkui ladusalt. Suhkur sulas, tuba täitus magusa lõhnaga ja mina muudkui segasin, et põhja ei kõrbeks.
Jutt oli, et peab vaid paar minutit jahtuma. Mida kauem see mögin jahtus, seda tahkemaks ta muutus. Õpetuses oli aga näha, et peaks nagu nätsu moodi olema. Mis seal ikka proovime ära. Panin pisikese koguse jalale ja oh õudu, see põrguline oli nii kuum, et põletasin hetkega jala ära. Mida ma valesti tegin? Kui ei teinudki, siis mis raudnaised seda kasutavad? Appi.
Hunnik kukekommi meenutavat löga on valmis, mida teha? Ah valan vormi ja sööb siis niisama ära. Mõeldud tehtud. Surkasin veel kinni hoidmiseks paar söögipulka sisse ja panin jahtuma.
Õhtul oli siis hea lauamänge mängides midagi magusat nosida. Nii siis lõppes minu vahatamine hullumeelse sugar rush'iga.
Enam ei proovi :D

Kelgutama!

Eilne päev ei olnud just ilmataadi parim saavutus, kuid toas passida ka ei soovinud. Otsustasime siis hoopis kelgutama minna. Varasemalt olime endile ilusa musta liumäe rallialuse muretsenud. Nüüd oli vaja seda ka sisse õnnistada. Pakkisime siis end lumememme kombel sisse ja tõttasime välja. Pagan, pulsskraadidega olime arvestanud, aga selle vihmaga?! Ei! See ei ole hea. Kuna välja minemise raskeim samm oli tehtud (sooja diivani pealt oma taguotsa üles ajamine), siis pidime oma plaani täide viima.
Mägi, mille välja valisime ei olnud päris jalutuskäigu kaugusel, nii saime veel oma paarikümne minuti vältel seda ilma kiruda. Me ei andnud alla, eestlane vingub ja iniseb, aga viib siiski oma plaani võiduka sihini.
Parkisime auto ära. Pidime end hetkeks koguma, sest mägi, mis ees laiutas oli oodatust suurem. Vahtisime pea kuklas ja suu ammuli ning ei teadnudki, kust alustada. Ehk teeme madalamalt algust. Hakkasime esimese künka suunas lonkima. Esmalt jäi mulje nagu oleme ainsad hullud, kes sellise ilmaga oma nina õue on pistnud. Peale esimest testsõitu madalama harja pealt märkasime, õnneks ka teisi harrastajaid. Jeei, me polegi üksi need pooletoobised.
Kuna proovisõit oli hea, siis võis julgelt kõrgemale tasemele turnida. Sealt alla tulek enam nii lihtsalt ei kulgenud. Natuke oli hirmus ka. Ja see kiirus, kuidas selline pisike plastikust julla nii kiiresti liigub? Tuul vihises, lumi lendas, perse põrus ja hing tahtis kinni jääda, aga alla ma jõudsin. Elus ja õnnelik. Ja nüüd ruttu üles tagasi. Nii me seal sõitsime kord üksi, kord ühiselt kelku jagamas. Kilkeid ja naeru oli rohkem, kui laste mänguväljakul.
Liugu laskmise suurim miinus on üles tagasi ronimine. Üsna pea väsisime ka meie sellest. Enne edasi liikumist otsustasin siiski teha viimase pika liu üksinda. See pole mitte kunagi hea idee. Tasub lahkuda, siis kui on veel tore ja põnev.
Sättisin end võimalikult mugavalt saanile, kaapisin veel kätega hoogu juurde, et sõit ikka võimalikult kiire ja lahe oleks. Minek! Ei olnud sellise turboga arvestanud, kelk kihutas nagu tuulispask mäe madaliku suunas, teel leidsin üles kõik olemas olevad ja ilmselt ka olematud hüpekad. See polnud enam rahulik liu laskmine, tulin alla nagu känguru - pots ja pots.
Kogusin hüpetele vaatamata pöörase hoo üles ja seisma jäämine oli katsumus. Ei hakanud sõiduteele jõudmisega riskima ja viskusin enne raja lõppu kelgult maha. Ei teadnudki kohe, kas nüüd nutta või naerda. Polnud kohta, mis poleks valutanud. Perse ja selg sain kõige vingemad paugud. Seni kuni Oliveriga võidu naersime (vaatamata valule oli sõit vahva), tuli ka tunnetus jalgadesse tagasi ja sain end püsti ajada. Enam sellele künkale ei lähe.
Mäe teisel harjal oli väga ahvatlev trepp, mis viis päris tippu välja. Hakkasime mööda seda üles minema,kelk nukralt järel lohisemas. Kes rumal ehitab trepi mille astmed on kujundatud nii et sa kas liigud pisikeste tibusammudega või astud nagu elevant kaks astet korraga? Madalad astmed väsitavad kohutavalt. Hiina müüri flash back.
Üles jõudmine oli seda pingutust väärt. Lähiümbruse kõrgeim koht. Vaata kuhu suunas tahad, miski ei takista silmapiiri.
Alla tulek oli lihtsam. Istu vaid oma sõiduvahendi peale ja palveta, et elusalt kohale jõuad. Pakkisime end kompaktselt kelgule, et suuremat hoogu saada, ei tohi ju jalad maha käia. Ära mahtusime. Esimene paari meetri järel aga viskasime nagu Flintstone'd jalad pidurdamiseks ette. Liiga kiireks kiskus. Pealegi ei läinud tee alla otse, vahepeal oli vaja kurvi ka võtta. Taaskord naersime ja liuglesime.
Nüüdseks oli see sulailm oma töö teinud. Polnud ühtegi kuiva riideeset. Kes ütles, et lõbutsemiseks peab palju raha välja käima? Ei pea. Vahva päeva eelarvesse saab ehk kanda vaid kelgu hinna. Hea tuju ja meeldiv seltskond oli endal juba omast käest võtta.

Juhtub ikka

Lasin natuke püksi just...
Uksekell. Hmmm, kes nii hilja küll tüütab?!? Pidasin iseendaga väikest dilemmat, et kas lähen vaatama. Uudishimu sai võitu. Tegin sisemise ukse lahti ja piilusin koridori. Seal seisis pikem mees mustas.
Juba kardan. Hõikan arglikult "hei?! " Ja mees mustas astus piilusilma eest kõrvale. Tegin ehmatusest sama. Ust ma ei avanud. Vererõhk oli nii kõrge, et mulle tundub, et ta kuulis teisele poole ust ka mu südant.
Kogusin end veidi ja vaatasin veel kord. Teda polnud enam, nüüdseks oli ta üle trepikoja naabrite juures. Lasi nende kella ja uks avaneski... Jälgisin kõike toimuvat silm piiluaugu vastu surutud ja uks hirmust hingeldamise tõttu niiske.
... Uks avanes. "kas teie tellisite pitsa?" "jah"
Müsteerium lahendatud. Aga kole pingelised paar minutit olid küll!