Olen ma ainus?

Mõni päev lihtsalt algab valesti. Hommikul magad sisse, siis seisad keset kööki ja kaalud, kumb on olulisem, kas end pesta või süüa. Valid pesemise. Kõhukorinat on lihtsam kannatada, kui haisemist.
Jooksed kiiruga autosse, et suunduda praktikale (palgata tööle). Esimesel ristmikul meenub, et paar vajalikku asja jäi koju. Tagasi! Ruttu tuppa ja jälle autosse. Otsid viis minutit parklas tiirutades kohta. Leiad selle, aga autost väljudes avastad, et sama hästi oleks võinud kodust jala tulla. Nii kaugel sihtkohast. Jooksed pulsi lakke ja veremaitse suhu, riideid vahetama. Paned suure hurraaga õigest kabinetist mööda. Siis veedad veel paar minutit koridoris uidates ringi. Pagan olen hiljaks jäänud. Jõuad kohale. Ruumis pole õhku ja kükitad maha. See tõmbab liialt tähelepanu ja võitled siis püsti seistes minestamise sooviga.
Saad tähtsa koosoleku ära kuulatud ja suundud tööpostile. Seal läheb kõik nii kiiresti, et hommikul üheksast on märkamatult saanud kaks päeval. Nälg tapab. Ruttu lõunale. Just nii, ruttu. Tööd on palju. Tagasi minnes ei jõua isegi oma osakonda. Poole pealt rebitakse rajalt maha. Vaja mujale joosta.
Järgmine hetk vaatad kella ja see näitab kuus õhtul ja telefonis on viis vastamata kõnet, sõnum, kaks viberi sõnumit, kolm WhatsAppi sõnumit ja neli Facebooki sõnumit. Kuhu see päev kadus??? Ei tea kas nutta või naerda. Vahel tahaks sellistel päevadel korraks aja maha võtta ja seista. Lihtsalt seista keset kusemist ja mõelda, mis tehtud ja mis veel. Sellised käest lipsavad päevad on jaburad.