Rahulik uni

Viimasel ajal olen kannatanud unepuuduse all. Ja kui paar päeva tagasi tundsin juba poole üheteistkümne ajal, et Unemati oma räpast kruusa mulle silma loobib, siis olin lausa õnnelik. Läbisin kõik ennetudused protseduurid ja rituaalid ning tõmbasin end mõnusalt kerra. Oma parima poosi olin leidnud kusagil kesköö paiku. Oi pagan, nüüd tuleb hea uni. Peab tulema!
Koputus. Tõstsin pea paljalt, aga vaid natuke, et mitte poosi rikkuda. "Misasja?" Vaikus. "Ah, kuulsin valesti" Nii, kui pea padjale maandus, kuulsin seda jälle. Nii, pea üles ja kuulasin nagu mingi kõrbeloom, kael õieli. Tahtsin teada, kust heli tuleb. Taas, kui pea padjal, kostus koputus. Nüüd aitas. Uni on rikutud ja ajasin end istuli. Kuulasin. Ahhaa, alumiste naabrite akna taga on mingi jobu, kes keset ööd väga paaniliselt aknale lõhub. Juba lisandusid ka hõiked "halloo, oled üleval? Ega sa ei maga?" Kurat küll, kui nad esimese kümne minuti jooksul ei vastanud ju siis magavad ja liigu edasi. Ei, see järjekindel kesköine vandersell ei andnud alla. Juba tundsin endas kasvavat soovi teda millegagi visata, näiteks diivaniga. Tema õnneks suutis ta naabrid nende talveunest (kuidas nad ei kuulnud?) äratada ja pääses minu vihast.
Ok, tagasi magama. Uni tuli ikkagi hea. Vähemalt seni ajani, kui kell kuus hommikul mingi vene neiu mulle helistas ja üldse kohe ei tahtnud mõista, et tegemist on vale numbriga. Kasutasin unisena äärmiselt vulgaarseid venekeelseid sõnu väljendamaks oma pahameelt. Kõne lõppes kiirelt. Aaarrrggggh, laske magada. Vaatasin kella, jess, saan veel magada, pean alles üheksa ärkama.
Kell kaheksa hommikul tuli taas kõne. Seegi kord valeühendus. Nüüd siis juba soomest. Mis teil inimestel viga on? Varajastel hommikutundidel palun kontrollida valitud number vähemalt kaheksa korda üle, et mitte minusuguse morning sunshine otsa sattudes kuulda millist genitaali sa mulle parasjagu meenutad.
Peaks vist hakkama telefoni häält maha võtma ja kõrvatroppe kasutama.

Ise tehtud, hästi tehtud???

Eile proovisin olla popp ja noortepärane ning teha midagi pinterestist nähtut järgi. Leidsin sealt pealtnäha lihtsa karvaeemaldusvaha retsepti. Ei midagi keerulist, vaid kolm komponenti ja voilaa kodune karupüksi hävitamise vahend olemas.
Mõõtsin äärmiselt täpselt kogused välja ja kukkusin vaaritama. Tegemist oli suhkruvahaga. Kõik läks justkui ladusalt. Suhkur sulas, tuba täitus magusa lõhnaga ja mina muudkui segasin, et põhja ei kõrbeks.
Jutt oli, et peab vaid paar minutit jahtuma. Mida kauem see mögin jahtus, seda tahkemaks ta muutus. Õpetuses oli aga näha, et peaks nagu nätsu moodi olema. Mis seal ikka proovime ära. Panin pisikese koguse jalale ja oh õudu, see põrguline oli nii kuum, et põletasin hetkega jala ära. Mida ma valesti tegin? Kui ei teinudki, siis mis raudnaised seda kasutavad? Appi.
Hunnik kukekommi meenutavat löga on valmis, mida teha? Ah valan vormi ja sööb siis niisama ära. Mõeldud tehtud. Surkasin veel kinni hoidmiseks paar söögipulka sisse ja panin jahtuma.
Õhtul oli siis hea lauamänge mängides midagi magusat nosida. Nii siis lõppes minu vahatamine hullumeelse sugar rush'iga.
Enam ei proovi :D

Kelgutama!

Eilne päev ei olnud just ilmataadi parim saavutus, kuid toas passida ka ei soovinud. Otsustasime siis hoopis kelgutama minna. Varasemalt olime endile ilusa musta liumäe rallialuse muretsenud. Nüüd oli vaja seda ka sisse õnnistada. Pakkisime siis end lumememme kombel sisse ja tõttasime välja. Pagan, pulsskraadidega olime arvestanud, aga selle vihmaga?! Ei! See ei ole hea. Kuna välja minemise raskeim samm oli tehtud (sooja diivani pealt oma taguotsa üles ajamine), siis pidime oma plaani täide viima.
Mägi, mille välja valisime ei olnud päris jalutuskäigu kaugusel, nii saime veel oma paarikümne minuti vältel seda ilma kiruda. Me ei andnud alla, eestlane vingub ja iniseb, aga viib siiski oma plaani võiduka sihini.
Parkisime auto ära. Pidime end hetkeks koguma, sest mägi, mis ees laiutas oli oodatust suurem. Vahtisime pea kuklas ja suu ammuli ning ei teadnudki, kust alustada. Ehk teeme madalamalt algust. Hakkasime esimese künka suunas lonkima. Esmalt jäi mulje nagu oleme ainsad hullud, kes sellise ilmaga oma nina õue on pistnud. Peale esimest testsõitu madalama harja pealt märkasime, õnneks ka teisi harrastajaid. Jeei, me polegi üksi need pooletoobised.
Kuna proovisõit oli hea, siis võis julgelt kõrgemale tasemele turnida. Sealt alla tulek enam nii lihtsalt ei kulgenud. Natuke oli hirmus ka. Ja see kiirus, kuidas selline pisike plastikust julla nii kiiresti liigub? Tuul vihises, lumi lendas, perse põrus ja hing tahtis kinni jääda, aga alla ma jõudsin. Elus ja õnnelik. Ja nüüd ruttu üles tagasi. Nii me seal sõitsime kord üksi, kord ühiselt kelku jagamas. Kilkeid ja naeru oli rohkem, kui laste mänguväljakul.
Liugu laskmise suurim miinus on üles tagasi ronimine. Üsna pea väsisime ka meie sellest. Enne edasi liikumist otsustasin siiski teha viimase pika liu üksinda. See pole mitte kunagi hea idee. Tasub lahkuda, siis kui on veel tore ja põnev.
Sättisin end võimalikult mugavalt saanile, kaapisin veel kätega hoogu juurde, et sõit ikka võimalikult kiire ja lahe oleks. Minek! Ei olnud sellise turboga arvestanud, kelk kihutas nagu tuulispask mäe madaliku suunas, teel leidsin üles kõik olemas olevad ja ilmselt ka olematud hüpekad. See polnud enam rahulik liu laskmine, tulin alla nagu känguru - pots ja pots.
Kogusin hüpetele vaatamata pöörase hoo üles ja seisma jäämine oli katsumus. Ei hakanud sõiduteele jõudmisega riskima ja viskusin enne raja lõppu kelgult maha. Ei teadnudki kohe, kas nüüd nutta või naerda. Polnud kohta, mis poleks valutanud. Perse ja selg sain kõige vingemad paugud. Seni kuni Oliveriga võidu naersime (vaatamata valule oli sõit vahva), tuli ka tunnetus jalgadesse tagasi ja sain end püsti ajada. Enam sellele künkale ei lähe.
Mäe teisel harjal oli väga ahvatlev trepp, mis viis päris tippu välja. Hakkasime mööda seda üles minema,kelk nukralt järel lohisemas. Kes rumal ehitab trepi mille astmed on kujundatud nii et sa kas liigud pisikeste tibusammudega või astud nagu elevant kaks astet korraga? Madalad astmed väsitavad kohutavalt. Hiina müüri flash back.
Üles jõudmine oli seda pingutust väärt. Lähiümbruse kõrgeim koht. Vaata kuhu suunas tahad, miski ei takista silmapiiri.
Alla tulek oli lihtsam. Istu vaid oma sõiduvahendi peale ja palveta, et elusalt kohale jõuad. Pakkisime end kompaktselt kelgule, et suuremat hoogu saada, ei tohi ju jalad maha käia. Ära mahtusime. Esimene paari meetri järel aga viskasime nagu Flintstone'd jalad pidurdamiseks ette. Liiga kiireks kiskus. Pealegi ei läinud tee alla otse, vahepeal oli vaja kurvi ka võtta. Taaskord naersime ja liuglesime.
Nüüdseks oli see sulailm oma töö teinud. Polnud ühtegi kuiva riideeset. Kes ütles, et lõbutsemiseks peab palju raha välja käima? Ei pea. Vahva päeva eelarvesse saab ehk kanda vaid kelgu hinna. Hea tuju ja meeldiv seltskond oli endal juba omast käest võtta.

Juhtub ikka

Lasin natuke püksi just...
Uksekell. Hmmm, kes nii hilja küll tüütab?!? Pidasin iseendaga väikest dilemmat, et kas lähen vaatama. Uudishimu sai võitu. Tegin sisemise ukse lahti ja piilusin koridori. Seal seisis pikem mees mustas.
Juba kardan. Hõikan arglikult "hei?! " Ja mees mustas astus piilusilma eest kõrvale. Tegin ehmatusest sama. Ust ma ei avanud. Vererõhk oli nii kõrge, et mulle tundub, et ta kuulis teisele poole ust ka mu südant.
Kogusin end veidi ja vaatasin veel kord. Teda polnud enam, nüüdseks oli ta üle trepikoja naabrite juures. Lasi nende kella ja uks avaneski... Jälgisin kõike toimuvat silm piiluaugu vastu surutud ja uks hirmust hingeldamise tõttu niiske.
... Uks avanes. "kas teie tellisite pitsa?" "jah"
Müsteerium lahendatud. Aga kole pingelised paar minutit olid küll!