Miks ma selle eriala valisin?

Täna kui lõunast ravimiringi osakonnas tegin uuris üks veidi arglik vanamees (üle 70), kas võiks mult midagi küsida. Loomulikult, küsi aga! Tema aga vajab veidi aega, et julgust koguda.
Tulin poole tunni pärast tagasi. Istusin maha, et tema raskele küsimusele rohkem tähelepanu pöörata.
"See, et kui naine ja mees seksivad. Noh, et peenis läheb tuppe (kõigele kaasnesid värvikad žestid). Kas naine saab teha selliseid tugevaid kokkutõmbe liigutusi? Noh, et ise neid tugevalt esile kutsuda? " Kas mees sai esimest korda tunda naise orgasmi??? Soov suure häälega, pisarsilmi naerma hakata alla surutud, seletasin härrale viisakalt ära, et jah, tupelihased on tugevad ja neid saab tõesti ise ka kokku suruda.
Kuna jäin äärmiselt rahulikuks, siis see vist ei rahuldanud taati. Kuidagi oli vaja mind veel šokeerida. "Käisin eile pesemas ja hooldaja leidis, et mul on munanditel mingi lööve. Kas saad seda vaadata?" Oh, jessas. Ok. Haaran kindad, tõmban need klassikalise õuduka stseenina  kätte ja suundun olukorda kontrollima. Nägin asju, mis ei kao iial mu peast. Katsusin midagi, mida eal näppida poleks tahtnud. Ka selle kobamise juures jäin väliselt rahulikuks. Taadu ilmselt pettus minus ja lubas lõpuks ära minna.
Miks ma selle ala valisin? Kas sellised olukorrad hakkavad nüüd mu igapäeva elu saatma? :D

Olen ma ainus?

Mõni päev lihtsalt algab valesti. Hommikul magad sisse, siis seisad keset kööki ja kaalud, kumb on olulisem, kas end pesta või süüa. Valid pesemise. Kõhukorinat on lihtsam kannatada, kui haisemist.
Jooksed kiiruga autosse, et suunduda praktikale (palgata tööle). Esimesel ristmikul meenub, et paar vajalikku asja jäi koju. Tagasi! Ruttu tuppa ja jälle autosse. Otsid viis minutit parklas tiirutades kohta. Leiad selle, aga autost väljudes avastad, et sama hästi oleks võinud kodust jala tulla. Nii kaugel sihtkohast. Jooksed pulsi lakke ja veremaitse suhu, riideid vahetama. Paned suure hurraaga õigest kabinetist mööda. Siis veedad veel paar minutit koridoris uidates ringi. Pagan olen hiljaks jäänud. Jõuad kohale. Ruumis pole õhku ja kükitad maha. See tõmbab liialt tähelepanu ja võitled siis püsti seistes minestamise sooviga.
Saad tähtsa koosoleku ära kuulatud ja suundud tööpostile. Seal läheb kõik nii kiiresti, et hommikul üheksast on märkamatult saanud kaks päeval. Nälg tapab. Ruttu lõunale. Just nii, ruttu. Tööd on palju. Tagasi minnes ei jõua isegi oma osakonda. Poole pealt rebitakse rajalt maha. Vaja mujale joosta.
Järgmine hetk vaatad kella ja see näitab kuus õhtul ja telefonis on viis vastamata kõnet, sõnum, kaks viberi sõnumit, kolm WhatsAppi sõnumit ja neli Facebooki sõnumit. Kuhu see päev kadus??? Ei tea kas nutta või naerda. Vahel tahaks sellistel päevadel korraks aja maha võtta ja seista. Lihtsalt seista keset kusemist ja mõelda, mis tehtud ja mis veel. Sellised käest lipsavad päevad on jaburad.

Girl power

Tänapäeval pole probleemi, millega naised hakkama ei saaks.

Täna sõi pesumasin nomm nomm mu riided ära. Pesu sai pestud, aga luuk lahti ei tule. Laamendasin paar tundi masina kallal, kuni mõistsin, et toores jõud siin ei aita. Tuleb kõikvõimas google appi võtta. Internett on igasugu isehakanud tarku täis. Enne kui vajaliku infoni jõudsin, suutsin ikka paar idioodi näpunäidet ka läbi lugeda.

Esmane nö tark võimalus oli alt käsi sisse lükata ja uks lahti suruda. Püha peetrus! Kuidas? No lifer nagu ma olen, polnud mul kellelegi ka helistada, et appi tuleks. Noh paar inimest oli, aga nad olid hõivatud. Nii julge ma pole, et selili masina all riskida selle edale peale kukkumisega. Selline kummaline mõte, et kätt võib vaja minna kõlas peas.

Teine tark lahendus oli masinal pea maha võtta ja pealt rünnata. Mõeldud tehtud! Kaas maas ja leidsin end küünarnukkideni masina soolikate vahel. Kasutades mittedaailikke väljendeid ja hoogsalt sinikaid kogudes sain siiski luugi lahti. Jeei! Pesu on päästetud. Aga loll ei õpi, lükkasin uue täie masinasse ja laks luuk kinni. Faaaaaaaaak! Ah mis seal ikka, las peseb ära ja kordan seiklust :D
Nüüdseks otsin juba imelise neti sügavustest uut linki, et ikka ja alati ise kõigega hakkama saada.