Tänase päeva aruanne

Ärkasin sooja kalli ja õrna suudlusega. Isegi kohvi toodi voodisse. Kuigi see tundub romantiline, käis seda lürpides aeg ajalt ikka peast läbi - ära pilla sülle, põletab nagu sõge ju.
Ajasin end üles ja köögis ootas mind kaunilt kaetud laud. Lilled, peen kate, värskelt pressitud mahl ja üllatuseks väheke vahuveini - nagu mimosa, aga eri klaasides :D Kallis kokkas korraliku sooja hommikusöögi.
Ühel hetkel jooksis ta kiirelt vannituppa ja käskis mul silmi kinni hoida. Saabus sealt lauldes, tort käes. Lugesin küünlad üle, armastan teda nii väga - 25 :D Naised ei vanane üle 25.
Olime end nii täis söönud, et kui korter oleks kaldus põrandaga veereksime siin endiselt ringi. Mõned tunnid pidi rahus leiba luusse laskma. Vaatasime mingit igivana seebikat ja mina tutvusin oma uue telefoniga. Rahulik ja superhea hommik.
Päeval lõime end üles ja pöördusime Minu Päeva nautima. Käisime minigolfi mängimas. Polnud kunagi proovinud, olime mõlemad üllatavalt osavad. Teinekord peab veel minema. Nautisime veel rahulikku lõunat ja suundusime kinno.
Aeg on teinud oma töö. Enam ei tähenda sünnipäev poolvõõraste inimeste söötmist, joomist. Samuti pole ka eesmärk ennast segi kammida. Rahulik on ka väga lõbus.
Olen õnnelik ja väsinud. Aitäh Oliver!

Hommik

Magasin hommikul sisse. No siinkohal pole mitte midagi uut. Kui loengud algavad enne 10, siis kuidas nad saavad loota, et õigeks ajaks kohale jõuan?! Ebanormaalne. Tegin kolm ülikiiret liigutust ja juba tormasin minema.
Jõudsin kohale vaid viisaka kümne minutilise hilinemisega. Veidralt vaikne. Astusin aulasse ja korraks vajus süda saapa säärde. Kõik kirjutasid täielikus vaikuses midagi. Okoo, mis infost ma nüüd ilma jäin?
Õppejõud tuli uksele vastu.
Sosistasime:
"tere, mis siin toimub?"
"arvestus"
,,ah?" (sõnad ei suuda kirjeldada mu näoilmet, väga suur kogus infot jooksis peast läbi. Millal see töö graafikusse pandi? Miks mina midagi ei teadnud? Kas mu kursakaaslased vihkavad mind ja teevad seda kõike kiusust? Värdjad!
"see on neeruhaiguste töö, kas tahad ka teha"
"emmm, ei?!"
"ok, aga siis oled vaba"
Aitäh varasemalt õpitulemuste üle kandmise süsteem!
...oot, ma jooksin ilmaasjata?! Kas siin on moraal, kui magad sisse, siis parem ära hakkagi kohale tulema...

Lapsed on nii nunnud?

Sain hiljuti väikese annuse lapsevanema kogemust. Mulle tuli venna oma kahe väikese tütrega külla. Neiud on väikesed, vastavalt 4 ja 5. Tundub ohutu vanus olevat. Aga ei.
Nii, kui uksest sisse astuti, algas see peale. Koheselt oli mu esikus mulje, nagu oleks külla tulnud vähemalt 60 inimest. Joped, paksud püksid, saapad, kindad jne kõik kukub vabalt käest ja mingi müstiline sebimine kuulub kogu selle tegevuse juurde.
Siis pöörduti elutuppa. Ma ei jõudnud silmagi pilgutada, põrand kattus mänguasjadega nii paksult, et vaipa ei olnud nähagi. Ajal, mil püüdsin oma pisikesest infarktist välja tulla suudeti ka laud kaosesse haarata. Sulgesin silmad ja surusin alla tungiva soovi kohe mingit süsteemi looma hakata. Huh, läks üle. Lahkun igaks juhuks kodust, nagunii pean poes käima. Kuklasse jäi kajama küsimus, kas oli ikka hea idee need kolm hullu üksi jätta.
Tagasi tulles ei tundnud ma enam kodu ära. Õhkmadratsist oli saanud onn, diivanipatjadest midagi liuvälja sarnast, vaibad olid ilmselgest sööststardist oma koha pealt tundmatusse asukohta lennanud, söögilaud oli paksult kõikvõimalikke kunstiteoseid täis, põrandal (kindlasti oma süsteemi järgi) asetsevate mängukannidega võib vabalt jalad murda. Aga lapsed näivad õnnelikud, poole näo suuruse moosisuude järgi otsustatuna on neil ka kõhud head ja paremat kraami täis.
Hoian oma koristamise tungi ja kontrollfriiksust tagasi seni, kuni põnnid magama lähevad. Jess, saan korda luua. Tundub jälle nagu minu kodu. Olen tulemusega rahul ja keeran magama.
Järgmisel päeval ma nii šokis ei olnud. Enam ei tundnud füüsiliselt, kuidas närvirakud hävinesid. Isegi avastused, kuhu need pisikesed rasvased sõrmed suudavad plekke teha, ei häirinud. Küll aga jõudis minuni tõsiasi, et kui kavatsen ka lapsevanemana selline kontrollfriik olla, siis põlen kiirelt läbi. Õnneks on aega nagu putru, et end muuta.

Waxing gone bad, again

Teie kõik, kes olete puhast verd valged inimesed, heledad juuksed, sinised silmad, õhuke karvkate - vihkan teid!
Oma ema poolset suguvõsast on minuni hiilinud korralik araablase karvakasv. Kasukas ilutseb kohtades, kus õigel naisel olema ei peaks. Kui veel ei mõista, siis jutt käib vurrudest. Pole midagi hullemat, kui avastan taas ühel hommikul peeglisse vaadates, et minust on saamas Conchita Wurst. Nii hull veel pole, et patsi saaks punuda, aga ise märkan ja häirib kohutavalt.
Sättisin lauale peegli, timmisin valguse õigele kõrgusele, vinnasin kohale vahakraami. Kõik oleks justkui valmis. Kuumutasin kõik, nii nagu õpetus räägib, õigele temperatuurile, aga... Vaja on, aga puuduvad vastavad kangaribad. No kurat, ükshaaval pintsetidega neid udukaid ka taga ajama ei hakka. Mis teha, mis teha... Ahaaa, idee, kasutaks õige jalgadele mõeldud ribasid. Mõeldud tehtud, lõikasin õiged kujud valmis ja hakkasin neidki soojendama. Viskasin mikrouuni. Sealt tulles aga jahtusid liiga ruttu maha. Laisk inimene on leidlik (läinud siis poodi ja toonud õige kraam), Kuumutasin tükikesi keeduvett täis olema tassi vastas. Toimis.
Esimene riba - ai kurat kuum on. Ilu pidavat ju ohvreid nõudma. Pean vastu. Säuh tõmbasin ära. Aaarrrggggh, valus, aga elan üle. Teisel korral enam nii hästi ei läinud, ok, kuum, aga selle jõulise tõmbega tuli kaasa ka tükike huulest ja siis veel natuke ja veel natuke.
Õhetas, aga ilus oli. Järgmisel päeval ma enam nii rahul selle tulemusega ei olnud. Need õhetavad kohad hakkasid kokku kuivama ja veidi koorikut peale kasvatama. Igasugune miimika tekitab huultesse verised lõhed. Möödas on kolm päeva ja endiselt näen välja nagu Hannibal Lecter Voonakeste vaikimisest, suu laialt verine. Enne uksest välja ei astu, kui meetri paksust megikihti peal pole.
Peaks vist taas salongide poole pöörduma või siis end lihtsalt Jetiks kasvatama. Ikka paremad variandid, kui pidevalt haava lakkuda. Ilu nõuab ohvreid, aga minu ohvrimeelsusel on ka piir .