Teie kõik, kes olete puhast verd valged inimesed, heledad juuksed, sinised silmad, õhuke karvkate - vihkan teid!
Oma ema poolset suguvõsast on minuni hiilinud korralik araablase karvakasv. Kasukas ilutseb kohtades, kus õigel naisel olema ei peaks. Kui veel ei mõista, siis jutt käib vurrudest. Pole midagi hullemat, kui avastan taas ühel hommikul peeglisse vaadates, et minust on saamas Conchita Wurst. Nii hull veel pole, et patsi saaks punuda, aga ise märkan ja häirib kohutavalt.
Sättisin lauale peegli, timmisin valguse õigele kõrgusele, vinnasin kohale vahakraami. Kõik oleks justkui valmis. Kuumutasin kõik, nii nagu õpetus räägib, õigele temperatuurile, aga... Vaja on, aga puuduvad vastavad kangaribad. No kurat, ükshaaval pintsetidega neid udukaid ka taga ajama ei hakka. Mis teha, mis teha... Ahaaa, idee, kasutaks õige jalgadele mõeldud ribasid. Mõeldud tehtud, lõikasin õiged kujud valmis ja hakkasin neidki soojendama. Viskasin mikrouuni. Sealt tulles aga jahtusid liiga ruttu maha. Laisk inimene on leidlik (läinud siis poodi ja toonud õige kraam), Kuumutasin tükikesi keeduvett täis olema tassi vastas. Toimis.
Esimene riba - ai kurat kuum on. Ilu pidavat ju ohvreid nõudma. Pean vastu. Säuh tõmbasin ära. Aaarrrggggh, valus, aga elan üle. Teisel korral enam nii hästi ei läinud, ok, kuum, aga selle jõulise tõmbega tuli kaasa ka tükike huulest ja siis veel natuke ja veel natuke.
Õhetas, aga ilus oli. Järgmisel päeval ma enam nii rahul selle tulemusega ei olnud. Need õhetavad kohad hakkasid kokku kuivama ja veidi koorikut peale kasvatama. Igasugune miimika tekitab huultesse verised lõhed. Möödas on kolm päeva ja endiselt näen välja nagu Hannibal Lecter Voonakeste vaikimisest, suu laialt verine. Enne uksest välja ei astu, kui meetri paksust megikihti peal pole.
Peaks vist taas salongide poole pöörduma või siis end lihtsalt Jetiks kasvatama. Ikka paremad variandid, kui pidevalt haava lakkuda. Ilu nõuab ohvreid, aga minu ohvrimeelsusel on ka piir .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar