Lapsed on nii nunnud?

Sain hiljuti väikese annuse lapsevanema kogemust. Mulle tuli venna oma kahe väikese tütrega külla. Neiud on väikesed, vastavalt 4 ja 5. Tundub ohutu vanus olevat. Aga ei.
Nii, kui uksest sisse astuti, algas see peale. Koheselt oli mu esikus mulje, nagu oleks külla tulnud vähemalt 60 inimest. Joped, paksud püksid, saapad, kindad jne kõik kukub vabalt käest ja mingi müstiline sebimine kuulub kogu selle tegevuse juurde.
Siis pöörduti elutuppa. Ma ei jõudnud silmagi pilgutada, põrand kattus mänguasjadega nii paksult, et vaipa ei olnud nähagi. Ajal, mil püüdsin oma pisikesest infarktist välja tulla suudeti ka laud kaosesse haarata. Sulgesin silmad ja surusin alla tungiva soovi kohe mingit süsteemi looma hakata. Huh, läks üle. Lahkun igaks juhuks kodust, nagunii pean poes käima. Kuklasse jäi kajama küsimus, kas oli ikka hea idee need kolm hullu üksi jätta.
Tagasi tulles ei tundnud ma enam kodu ära. Õhkmadratsist oli saanud onn, diivanipatjadest midagi liuvälja sarnast, vaibad olid ilmselgest sööststardist oma koha pealt tundmatusse asukohta lennanud, söögilaud oli paksult kõikvõimalikke kunstiteoseid täis, põrandal (kindlasti oma süsteemi järgi) asetsevate mängukannidega võib vabalt jalad murda. Aga lapsed näivad õnnelikud, poole näo suuruse moosisuude järgi otsustatuna on neil ka kõhud head ja paremat kraami täis.
Hoian oma koristamise tungi ja kontrollfriiksust tagasi seni, kuni põnnid magama lähevad. Jess, saan korda luua. Tundub jälle nagu minu kodu. Olen tulemusega rahul ja keeran magama.
Järgmisel päeval ma nii šokis ei olnud. Enam ei tundnud füüsiliselt, kuidas närvirakud hävinesid. Isegi avastused, kuhu need pisikesed rasvased sõrmed suudavad plekke teha, ei häirinud. Küll aga jõudis minuni tõsiasi, et kui kavatsen ka lapsevanemana selline kontrollfriik olla, siis põlen kiirelt läbi. Õnneks on aega nagu putru, et end muuta.