Kui mul oleks indiaani nimi, oleks see ilmselt Igavene Halb Õnn.

Hommikul kahetsesin taas, et eile õigel ajal magama ei osanud jääda. Piilusin kardina vahelt välja ja ohkasin raskelt. Lumi! Kellel seda veel vaja on? Ma pole veel jõudnud kahjuks talverehve alla vahetada.
Toppisin end lumememme moodi riide ja hakkasin rehve autosse tassima. Veidike ebadaamilikku kõnepruuki ja saingi rattad ära mahutatud. Nüüd ruttu ruttu esindusse sest minu neljarattaline sõber vajab ajukontrolli.
Jõudsin napilt kohale. Andsin võtmed üle ja suundusin kohvile. Möödus lubatud tund, siis veel üks ja muutusin juba rahutuks. Eemalt hiilis minuni väga pelgliku moega töömees. No see küll head ei tähenda. Istub ja hakkab piiksuval häälel seletama. ,,Noh, kõik sai üle kontrollitud ja kui hakkasin välja tagasi sõitma, siis ei läinud enam aknad kinni.",,Mida?? "kaldusid ilmselt veidi ähvardavalt ettepoole, sest härra tõmbus veel rohkem kössi. ,,Eem, lihtsalt... Lihtsalt selline asi... " ,,No selge, lahendage probleem, ma ei sõida siit TALVEL lahtiste akendega minema! Mina selle eest ei maksa!" ,,Jah, muidugi, lahendame selle, aga nüüd läheb ilmselt veel tund." ,,Selge, ootan!"
Jällegi möödus kaks tundi. Leti taga istuv härra kutsus mu enda juurde. ,,Me ei saanud probleemi lahendatud. Hetkel on auto kahjuks sõidukõlbmatu. Saime teada, mis katki läks ja tellisime juba uue jupi, aga see jõuab esmaspäeval alles kohale." Kuulasin ja tundsin, kuidas vererõhk tõusis ning suurest vihast silmad tõmblema hakkasid. Käed värisesid ja juba kujutasin ette, kuidas laua äärest kinni võtan ja selle kogu kraamiga tagurpidi keeran. ,,Sa saad ikka aru, kui marru see mind ajab? Mida ma nüüd teen? Tulen teie juurde tunnise diagnostika pärast ja neli tundi hiljem selgub, et keerasite mul auto tuksi! Tehke korda ja mina tasun vaid selle eest, mille pärast siia tulin. Ei sentigi rohkem! Kas hakkate nüüd mul takso arveid kinni maksma?" ,,Ma kohe vaatan, äkki ikka leiame teile asendusauto." ,,Ka selle pean saama tasuta, see on teie tekitatud probleem!" ,,Jah, muidugi." Noormees siblis üleheli kiirusel kontoris ringi ja sebis siiski mulle uue aparaadi taguotsa alla. Korralik ufo, pole sellist kokpiti varem näinudki. Harjumatu ja vastikult võõras.
Autoni jõudes tuli välja, et uus transpordivahend on suve rehvidega. Nüüd lähen sellega reedel jälle esindusse. ,,Peate sellega kahjuks ettevaatlikult liikuma, sest talverehvid pole veel kohale jõudnud. "Hetkeks juba mõtlesin, et kakkugu enda autolt alt ära, aga hoidsin end tagasi ja nähvasin:,,Ei ole midagi, enda omaga liikusin ka ettevaatlikult, sest pidin täna vahetama minema. Ilmselt ei jõua..."
Lahkusin. Tänaval vaadatakse järele. Autol on mudeli ja United Motorsi reklaamid peal. Mis passite, ega ma ise neid ei pannud. Alles hiljem piilusin kindalaekasse, leides sealt auto hinnasildi - 51 650€
Ei teagi, kas see on nüüd hea või halb õnn. Aga oma pisikest punni igatsen küll.

Oleme pimedad

Astusin laupäeva õhtul kodust välja, et joosta tööle, kuhu ma järjekordselt olin hiljaks jäämas. Möödudes naabrite korterist leidsin, et maha on mingi imelik kate teibitud ja postiaugust jookseb tuppa juhe. Mhh, ilmselt teevad remonti ja varsti kolivad uued inimesed sisse. Alla jõudes viskasin veel pilgu korteri nimistule. Ei mingeid muudatusi. Rohkem oma pead sellega ei vaevanud.
Töölt tulles tundsin koridoris mingit veidrat haisu, mida nad sellise haisuga küll remondivad? Ah, pole minu asi. Läksin magama. Samad mõtted olid ka Oliveri piinanud.
Pühapäeva õhtul läksime jalutama. Huvi müstilise korteri ees tõstis taas pead. Jäime ukse juures seisma. Mis toimub? Vaatasime lakke. Üllatus tahtis jalust rabada. Korteris oli meeletu põleng toimunud. Ukse vahelt laiutas koridori hiiglaslik tahmajälg. See hais mida tundsime oli ilmselt grilldiivani hais. Piilusime postiaugust sisse - korter oli tahmast must. Õues nägime veel, et sama pilt hiilgas ka rõdul. Ilmselt oli juhtme taga mingi ventilaator vms.
Koju tagasi jõudes rääkisime veel naabritega. Nemad olid haisu tundnud. Meie aga magasime selle tuima näoga maha. Isegi meie uks ja selle kohal olev lagi olid tahmased. Ausalt, üks hommik astume korteris välja ja leiame end õuest, sest pool maja on kokku kukkunud. Ronime ilusti alla ja käime tööl edasi. Paari päeva pärast vaatame maja ja mõtleme, kas see on kogu aeg selline olnud? Ja siis ka peame naabrite käest uurima, mis vahepeal juhtus.
Oleks aeg soomestumine ja hobuste moodi silmaklappidega käimine lõpetada.

Miks ma selle eriala valisin?

Täna kui lõunast ravimiringi osakonnas tegin uuris üks veidi arglik vanamees (üle 70), kas võiks mult midagi küsida. Loomulikult, küsi aga! Tema aga vajab veidi aega, et julgust koguda.
Tulin poole tunni pärast tagasi. Istusin maha, et tema raskele küsimusele rohkem tähelepanu pöörata.
"See, et kui naine ja mees seksivad. Noh, et peenis läheb tuppe (kõigele kaasnesid värvikad žestid). Kas naine saab teha selliseid tugevaid kokkutõmbe liigutusi? Noh, et ise neid tugevalt esile kutsuda? " Kas mees sai esimest korda tunda naise orgasmi??? Soov suure häälega, pisarsilmi naerma hakata alla surutud, seletasin härrale viisakalt ära, et jah, tupelihased on tugevad ja neid saab tõesti ise ka kokku suruda.
Kuna jäin äärmiselt rahulikuks, siis see vist ei rahuldanud taati. Kuidagi oli vaja mind veel šokeerida. "Käisin eile pesemas ja hooldaja leidis, et mul on munanditel mingi lööve. Kas saad seda vaadata?" Oh, jessas. Ok. Haaran kindad, tõmban need klassikalise õuduka stseenina  kätte ja suundun olukorda kontrollima. Nägin asju, mis ei kao iial mu peast. Katsusin midagi, mida eal näppida poleks tahtnud. Ka selle kobamise juures jäin väliselt rahulikuks. Taadu ilmselt pettus minus ja lubas lõpuks ära minna.
Miks ma selle ala valisin? Kas sellised olukorrad hakkavad nüüd mu igapäeva elu saatma? :D

Olen ma ainus?

Mõni päev lihtsalt algab valesti. Hommikul magad sisse, siis seisad keset kööki ja kaalud, kumb on olulisem, kas end pesta või süüa. Valid pesemise. Kõhukorinat on lihtsam kannatada, kui haisemist.
Jooksed kiiruga autosse, et suunduda praktikale (palgata tööle). Esimesel ristmikul meenub, et paar vajalikku asja jäi koju. Tagasi! Ruttu tuppa ja jälle autosse. Otsid viis minutit parklas tiirutades kohta. Leiad selle, aga autost väljudes avastad, et sama hästi oleks võinud kodust jala tulla. Nii kaugel sihtkohast. Jooksed pulsi lakke ja veremaitse suhu, riideid vahetama. Paned suure hurraaga õigest kabinetist mööda. Siis veedad veel paar minutit koridoris uidates ringi. Pagan olen hiljaks jäänud. Jõuad kohale. Ruumis pole õhku ja kükitad maha. See tõmbab liialt tähelepanu ja võitled siis püsti seistes minestamise sooviga.
Saad tähtsa koosoleku ära kuulatud ja suundud tööpostile. Seal läheb kõik nii kiiresti, et hommikul üheksast on märkamatult saanud kaks päeval. Nälg tapab. Ruttu lõunale. Just nii, ruttu. Tööd on palju. Tagasi minnes ei jõua isegi oma osakonda. Poole pealt rebitakse rajalt maha. Vaja mujale joosta.
Järgmine hetk vaatad kella ja see näitab kuus õhtul ja telefonis on viis vastamata kõnet, sõnum, kaks viberi sõnumit, kolm WhatsAppi sõnumit ja neli Facebooki sõnumit. Kuhu see päev kadus??? Ei tea kas nutta või naerda. Vahel tahaks sellistel päevadel korraks aja maha võtta ja seista. Lihtsalt seista keset kusemist ja mõelda, mis tehtud ja mis veel. Sellised käest lipsavad päevad on jaburad.

Girl power

Tänapäeval pole probleemi, millega naised hakkama ei saaks.

Täna sõi pesumasin nomm nomm mu riided ära. Pesu sai pestud, aga luuk lahti ei tule. Laamendasin paar tundi masina kallal, kuni mõistsin, et toores jõud siin ei aita. Tuleb kõikvõimas google appi võtta. Internett on igasugu isehakanud tarku täis. Enne kui vajaliku infoni jõudsin, suutsin ikka paar idioodi näpunäidet ka läbi lugeda.

Esmane nö tark võimalus oli alt käsi sisse lükata ja uks lahti suruda. Püha peetrus! Kuidas? No lifer nagu ma olen, polnud mul kellelegi ka helistada, et appi tuleks. Noh paar inimest oli, aga nad olid hõivatud. Nii julge ma pole, et selili masina all riskida selle edale peale kukkumisega. Selline kummaline mõte, et kätt võib vaja minna kõlas peas.

Teine tark lahendus oli masinal pea maha võtta ja pealt rünnata. Mõeldud tehtud! Kaas maas ja leidsin end küünarnukkideni masina soolikate vahel. Kasutades mittedaailikke väljendeid ja hoogsalt sinikaid kogudes sain siiski luugi lahti. Jeei! Pesu on päästetud. Aga loll ei õpi, lükkasin uue täie masinasse ja laks luuk kinni. Faaaaaaaaak! Ah mis seal ikka, las peseb ära ja kordan seiklust :D
Nüüdseks otsin juba imelise neti sügavustest uut linki, et ikka ja alati ise kõigega hakkama saada.

Uus masin

Kallis ostis mulle uue mänguasja. Olen juba aastaid tahtnud endale korralikku epileerijat, aga pole kunagi raatsinud. Nüüd on see ost tehtud.
Kohe koju tulles hakkasin vuristama. Ai kurja, vahatamine pole pooltki nii valus, kui see. Eriti veel sealt, jah just sealt,huhaa piirkonnast. Peab vapper olema. Kallis masin peab end ära tasuma. Karvad te surete! Kuigi olin just hiljuti raseerinud, leidis aparaat mingid udemed ikka üles ja kakkus välja.
Olen nüüd juba paar päeva sellega mänginud. Mingi hetk sai karvkate otsa. Aga ikkagi tahaks veel midagi ajada. Kaasa tulid igasugu põnevad otsikud, millega siis kas välja tõmmata või karvu lühemaks ajada.
Kulmu karvad on mul alati hämmastavalt pikad olnud, mõtlesin siis uue asjaga lühemaks ajada. Oleks pidanud seda veidi rohkem kaaluma. Sauh ja olin kulmutu (no millimeetrine karv jäi). Mis seal ikka, võtan siis teise ka maha. Jäin üllatavalt rahulikuks. Nüüd ei käi ka kodus värvimata kulmudega.

Roppu juttu kah

Normaalsed inimesed käivad laupäeval pubis, baaris, et vägijooki nautides kõigile teada anda kuidas terve nädala vastu pidasid. Nooremad ja ulakamad suunduvad keset ööd apteeki, et alkouimas tehtud vigade likvideerimiseks või vältimise midagi endale soetada.
Minagi pidin laupäeva õhtul purjus kodanikega apteegi järjekorda jagama. Minu põhjus oli veidi erilisem. Nimelt oli mure fekaalidega seotud. Pole iial kogenud sellist kõhukinnisust, et kui istun, siis tunnen, et vars hakkab vaikselt ajju sinikaid peksma.
Soetasin kiirelt võluvahendi, mis reklaami kohaselt (kui valgetes pükstes neiu ootab, mil põhi alt lööb) pidi vaevusi 15 minuti jooksul leevendama ja tõttasin võidukalt koju. Valetavad raisk! Ausalt, ootasin 12 tundi, et mõjuma hakkaks. Mu urruauk ei teinud minuga koostööd. Kui selline on sünnitus, siis peaks ilmselt lapsendama.
Nüüdseks on samm juba kergem ja julgen isegi süüa (ennem ei tahtnud lisakoormust tekitada).