Viimasel ajal olen kannatanud unepuuduse all. Ja kui paar päeva tagasi tundsin juba poole üheteistkümne ajal, et Unemati oma räpast kruusa mulle silma loobib, siis olin lausa õnnelik. Läbisin kõik ennetudused protseduurid ja rituaalid ning tõmbasin end mõnusalt kerra. Oma parima poosi olin leidnud kusagil kesköö paiku. Oi pagan, nüüd tuleb hea uni. Peab tulema!
Koputus. Tõstsin pea paljalt, aga vaid natuke, et mitte poosi rikkuda. "Misasja?" Vaikus. "Ah, kuulsin valesti" Nii, kui pea padjale maandus, kuulsin seda jälle. Nii, pea üles ja kuulasin nagu mingi kõrbeloom, kael õieli. Tahtsin teada, kust heli tuleb. Taas, kui pea padjal, kostus koputus. Nüüd aitas. Uni on rikutud ja ajasin end istuli. Kuulasin. Ahhaa, alumiste naabrite akna taga on mingi jobu, kes keset ööd väga paaniliselt aknale lõhub. Juba lisandusid ka hõiked "halloo, oled üleval? Ega sa ei maga?" Kurat küll, kui nad esimese kümne minuti jooksul ei vastanud ju siis magavad ja liigu edasi. Ei, see järjekindel kesköine vandersell ei andnud alla. Juba tundsin endas kasvavat soovi teda millegagi visata, näiteks diivaniga. Tema õnneks suutis ta naabrid nende talveunest (kuidas nad ei kuulnud?) äratada ja pääses minu vihast.
Ok, tagasi magama. Uni tuli ikkagi hea. Vähemalt seni ajani, kui kell kuus hommikul mingi vene neiu mulle helistas ja üldse kohe ei tahtnud mõista, et tegemist on vale numbriga. Kasutasin unisena äärmiselt vulgaarseid venekeelseid sõnu väljendamaks oma pahameelt. Kõne lõppes kiirelt. Aaarrrggggh, laske magada. Vaatasin kella, jess, saan veel magada, pean alles üheksa ärkama.
Kell kaheksa hommikul tuli taas kõne. Seegi kord valeühendus. Nüüd siis juba soomest. Mis teil inimestel viga on? Varajastel hommikutundidel palun kontrollida valitud number vähemalt kaheksa korda üle, et mitte minusuguse morning sunshine otsa sattudes kuulda millist genitaali sa mulle parasjagu meenutad.
Peaks vist hakkama telefoni häält maha võtma ja kõrvatroppe kasutama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar