neljapäev, 15. jaanuar 2015

Kelgutama!

Eilne päev ei olnud just ilmataadi parim saavutus, kuid toas passida ka ei soovinud. Otsustasime siis hoopis kelgutama minna. Varasemalt olime endile ilusa musta liumäe rallialuse muretsenud. Nüüd oli vaja seda ka sisse õnnistada. Pakkisime siis end lumememme kombel sisse ja tõttasime välja. Pagan, pulsskraadidega olime arvestanud, aga selle vihmaga?! Ei! See ei ole hea. Kuna välja minemise raskeim samm oli tehtud (sooja diivani pealt oma taguotsa üles ajamine), siis pidime oma plaani täide viima.
Mägi, mille välja valisime ei olnud päris jalutuskäigu kaugusel, nii saime veel oma paarikümne minuti vältel seda ilma kiruda. Me ei andnud alla, eestlane vingub ja iniseb, aga viib siiski oma plaani võiduka sihini.
Parkisime auto ära. Pidime end hetkeks koguma, sest mägi, mis ees laiutas oli oodatust suurem. Vahtisime pea kuklas ja suu ammuli ning ei teadnudki, kust alustada. Ehk teeme madalamalt algust. Hakkasime esimese künka suunas lonkima. Esmalt jäi mulje nagu oleme ainsad hullud, kes sellise ilmaga oma nina õue on pistnud. Peale esimest testsõitu madalama harja pealt märkasime, õnneks ka teisi harrastajaid. Jeei, me polegi üksi need pooletoobised.
Kuna proovisõit oli hea, siis võis julgelt kõrgemale tasemele turnida. Sealt alla tulek enam nii lihtsalt ei kulgenud. Natuke oli hirmus ka. Ja see kiirus, kuidas selline pisike plastikust julla nii kiiresti liigub? Tuul vihises, lumi lendas, perse põrus ja hing tahtis kinni jääda, aga alla ma jõudsin. Elus ja õnnelik. Ja nüüd ruttu üles tagasi. Nii me seal sõitsime kord üksi, kord ühiselt kelku jagamas. Kilkeid ja naeru oli rohkem, kui laste mänguväljakul.
Liugu laskmise suurim miinus on üles tagasi ronimine. Üsna pea väsisime ka meie sellest. Enne edasi liikumist otsustasin siiski teha viimase pika liu üksinda. See pole mitte kunagi hea idee. Tasub lahkuda, siis kui on veel tore ja põnev.
Sättisin end võimalikult mugavalt saanile, kaapisin veel kätega hoogu juurde, et sõit ikka võimalikult kiire ja lahe oleks. Minek! Ei olnud sellise turboga arvestanud, kelk kihutas nagu tuulispask mäe madaliku suunas, teel leidsin üles kõik olemas olevad ja ilmselt ka olematud hüpekad. See polnud enam rahulik liu laskmine, tulin alla nagu känguru - pots ja pots.
Kogusin hüpetele vaatamata pöörase hoo üles ja seisma jäämine oli katsumus. Ei hakanud sõiduteele jõudmisega riskima ja viskusin enne raja lõppu kelgult maha. Ei teadnudki kohe, kas nüüd nutta või naerda. Polnud kohta, mis poleks valutanud. Perse ja selg sain kõige vingemad paugud. Seni kuni Oliveriga võidu naersime (vaatamata valule oli sõit vahva), tuli ka tunnetus jalgadesse tagasi ja sain end püsti ajada. Enam sellele künkale ei lähe.
Mäe teisel harjal oli väga ahvatlev trepp, mis viis päris tippu välja. Hakkasime mööda seda üles minema,kelk nukralt järel lohisemas. Kes rumal ehitab trepi mille astmed on kujundatud nii et sa kas liigud pisikeste tibusammudega või astud nagu elevant kaks astet korraga? Madalad astmed väsitavad kohutavalt. Hiina müüri flash back.
Üles jõudmine oli seda pingutust väärt. Lähiümbruse kõrgeim koht. Vaata kuhu suunas tahad, miski ei takista silmapiiri.
Alla tulek oli lihtsam. Istu vaid oma sõiduvahendi peale ja palveta, et elusalt kohale jõuad. Pakkisime end kompaktselt kelgule, et suuremat hoogu saada, ei tohi ju jalad maha käia. Ära mahtusime. Esimene paari meetri järel aga viskasime nagu Flintstone'd jalad pidurdamiseks ette. Liiga kiireks kiskus. Pealegi ei läinud tee alla otse, vahepeal oli vaja kurvi ka võtta. Taaskord naersime ja liuglesime.
Nüüdseks oli see sulailm oma töö teinud. Polnud ühtegi kuiva riideeset. Kes ütles, et lõbutsemiseks peab palju raha välja käima? Ei pea. Vahva päeva eelarvesse saab ehk kanda vaid kelgu hinna. Hea tuju ja meeldiv seltskond oli endal juba omast käest võtta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar